|
22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus |
|
17. augustil andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskuskorpusteks. Seda tehti samaaegselt ja ühetaoliselt kõigis kolmes riigis. 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus moodustati Eesti rahvaväest, see oli omakorda moodustatud Eesti sõjaväest. Direktiivi kohaselt pidi territoriaalkorpus koosnema korpuse juhatusest, kahest laskurdiviisist ja korpuse eriüksustest - kokku rahuaegse isikkooseisuga 15 142 inimest. Samuti oli ametlikult sätestatud nende korpuste ajutine üheaastane staatus. Sel perioodil tuli nad puhastada "mitteusaldusväärsest elemendist", isikkooseisule selgeks õpetada vene keel ja läbida ümberõpe vastavalt Punaarmee programmidele ja määrustikele. Eesti territoriaalkorpuse komandöri kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Gustav Jonson, kes oli enne seda olnud Johannes Varese valitsuse sõjavägede juhataja, staabiülemaks kolonel Mart Tuisk. 3. juunil 1940 määrati korpuse ülemaks NSV Liidust pärit kindralmajor Aleksander Ksenofontov, ülema asetäitjaks poliitalal brigaadikomissar A. Bagnjuk, staabiülemaks polkovnik N. Lednev. 29. august 1940: korpuse loomine, mis moodustati Eesti sõjaväest. Kahest diviisist koosneva 22. Eesti Territoriaal-Laskurkorpuse formeerimine lõpetati peamiselt juba 1940. aasta septembri keskpaigaks. Laskurpolgud moodustati jalaväerügementide ja üksikute jalaväepataljonide ühendamise teel, senisest side- ja pioneeripataljonist ning õhu- ja tankitõrjedivisjonist said korpuse ning diviiside eriüksused. Korpuse lennueskadrilli kaader ja tehnika võeti Eesti lennuväelt. Suur osa pärast 17. juunit oma kasarmutest väljaaetud väeosadest oli vahepeal asunud ajutistes majutuskohtadest (koolimajades, ladudes ja mujal), nüüd järgnes uus kolimine. Korpuse ja 180. Eesti Laskurdiviisi staap ning korpuseväeosad jäid Tallinna. 180. diviisi laskurpolgud paigutati laiali Põhja-Eestisse (Tallinna, Türile, Tapale ja mujale) ning 182. Eesti Laskurdiviisi osad Lõuna-Eestisse (Tartusse, Elvasse, Võrru, Petserisse). 23. veebruaril 1941 Punaarmee 23. aastapäeval andsid Eesti Korpuse sõjaväelased uue vande Nõukogude Liidule. Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja J. Kurõshev. See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle, sealhulgas ka Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941. aasta lõpust ning vabanes 1942. aasta alguses). Paljud mehed (k.a. Riipalu ja Maitla) astusid Saksa sõjaväe kaitsepataljonidesse. Punaarmeesse alles jäänud eestlased toodi septembris 1941 Looderindelt ära kui mitteusaldusväärsed ja saadeti Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema 1. järgu armeekomissar Lev Mehlise 28. septembri 1941 direktiivi alusel GULAGi tööpataljonidesse. Tööpataljonid, kuhu eestlased saadeti, olid tegelikult surmapataljonid. Metsa- ja muudele rasketele töödele saadetud meestel polnud külmade saabudes sooje riideid, neid toideti nagu vange, arstiabi peaaegu puudus. Algas massiline suremine nälga ja nakkushaigustesse. 1. oktoobril 1941 lõpetati ametlikult korpuse tegevus. Ellujäänud korpuse koosseisu sõjategevus jätkus 8. Eesti Korpuses. 22. juunil 1941 kuulus 22. Eesti Territoriaal Laskurkorpusse umbes 29 000 meest. Sellest päevast juhtis korpust kindralmajor Mihhail Duhhanov. Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest). Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes Hilovo, Porhovi, Dno, Soltsõ ja Staraja Russa lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli 6. juulil, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes (Porhovi lahingus, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa kaitsmisel ja pealetungil ning septembrilahingutes. Esimese lahingukäsu sai territoriaalkorpus 23. juunil ning pidi asuma Põhja-Eesti ranniku kaitsele. 22. korpuse komandöre vahetati sõja eel-alul mitu korda. "Kursustele" saadetud kindralleitnant Gustav Jonsoni ajutiseks kohusetäitjaks määrati esialgu kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, kuid teda pidi varsti asendama kogenud kindralmajor K. Pjadõshev. Too ei asunud siiski selle kohale, küll aga jäädvustas end hiljem Luuga kaitseliin rajamisel Leningradi kaitseks.Tegelikult sai järgmiseks korpuse komandöriks Mihhail Duhhanov, kes oli Talvesõjas juhatanud kurva kuulsusega 9. Nõukogude armeed. Temalt sai korpus 23. juunil ka esimese lahingukäsu. Mõnedel nõukogude aja andmetel kaotas Mihhal Duhhanov 1. juulil mõistuse. Antud tervisehäda või intsident ei saanud olla fataalne, sest hiljem juhatas Duhhanov (1943. aastast kindralleitnant) 67. armeed jm. Ning mis tähelepanuväärne, ta teenis sõjas välja Suvorovi, Kutuzovi ja Bogdan Hmelnitski ordenite esimesed, väejuhijärgud! Juba 25. - 26. juulil tühistati korpuse diviiside 1. lahingukäsk. 182. Eesti Laskurdiviis sai uue korralduse paikneda ümber Venemaale Pihkva taha õppelaagrisse ja 180. Eesti Laskurdiviis eraldi 100 km ida poole Staraja Russa lähistele. Viimased korpuse osad lahkusid Eestist 1. - 2. juulil. Vähem kui nädalaga liikusid Eesti välja kümned tuhanded mehed, tuhandeid tonne laskemoona, relvi jm varustust, üle 5 tuhande hobuse ja nende vankrid ning sööt, sajad autod, Vene ohvitseride naised-lapsed jne. 182. diviisiga sõitis sõtta ka gaasikaitse-varustus ja paar Tartu linnaliiniautobussi, mis olid täidetud konservidega. |
|
22. Territoriaalse Laskurkorpuse koosseis |
|
Korpuse
juhatus |
|
180. Laskurdiviisi koosseis |
|
Staap |
|
182. Laskurdiviisi koosseis |
|
Staap |