Porhovi lahing (6. juuli - 11. juuli)

Edasistes kaitselahingutes osalesid Eesti 22. Territoriaalkorpuse väeosad
11. Nõukogude Armee koosseisus Looderindel. Porhovi lahing oli kui kahevõitlus kindralite Aleksander Ksenofontovi ja Erich von Mansteini vahel. 8. juuli hommikust alustasid kohalejõudva Saksa 56. korpuse eelosad järk-järgult tugevnevaid rünnakuid: 3. diviisi Ostrovi-Porhovi tee suunal Slavkovitshi ümbruses 182. diviisi 171. laskurpolgu kaitse vastu ja 8. tankidiviis sellest ca 25 km kagu pool Mahnovka rajoonis 180. diviisi 42. laskurpolgu kaitselõigus.
8. - 9. juuli hommikupoole võitlused olid eesliini pataljonide tasandil päris ägedad ja kaotusterohked mõlemale poolele ning kulgesid vahelduva eduga. 182. diviisi 171. polgu ja 140. polgu parempoolse, teeäärse pataljoni positsioone ründas vastane algul kompanii kuni pataljoni suuruse jalaväe jõuga tankide ja soomusautode toetusel ning saavutas Peti külade lõigus ja nende lähikonnas ka lokaalselt edu, mis aga riivistati vasturünnakutega 5. tankipolgu tankide ja suurtükitule toel. Lisaks tankitõrjekahuritele olid Ostrovi-Porhovi tee lähistel eeskätt tankitõrje huvides kaevunud ka 182. diviisi välipatareid. Vanad väikese horisontaallaskenurgaga 76mm välikahurid osutusid põhjaliku väljaõppega Eesti suurtükiväelaste käes isegi liikuvate soomusmasinate vastu üllatavalt efektiivseks.

9. juuli päeva jooksul jõudis 56. korpus lahngusse koondada suuremad jõud ning seejärel algas tõsisem pealetung ikka samades rindelõikudes. See otsustas kiiresti lahingu saatuse. Erich von Manstein kasutas Wehrmachti 1941. aasta teada taktikat, murdes kitsas lõigus kaitsest läbi ning saates tankid sügavale vastaspoole tagalasse. Tiibadele ja isegi seljataha jäänud Punaarmee üksustele ei pööratud seejuures tähelepanu. 9. juuli õhtul murdis rünnakule asunud Saksa 3. jalaväediviisi motoriseeritud jalavägi 30. tanki toetusel 171. laskurpolgu kaitsest läbi ja jõudis piki Ostrovi-Porhovi maanteed ööseks Uza jõeni üle 10 km algsest rindejoonest idas. Läbimurde tiibadele jäänud 140. ja 171. polgu allüksuste sõdurid hakkasid ositi taganema.

Pärast 9. juuli õhtul alanud koordineerimata taganemist ei suudetud kaitset enam taastada ning see lagunes 10. juulil lõplikult. Korpuse komandöri ettekujutatud vastupealetungist ei tulnud samuti midagi välja. 10. juuli õhtupoolikul jätkas Saksa 3. diviis suurtükitule ettevalmistuse järel pealetungi Porhovi suunas juba lahinguks hargnenud jõududega. 3. motoriseeritud ja lõunast-edelast saabunud 8. tankidiviisi ühinenud jõud murdsid 232. polgu ehk teise liini kaitse Uza jõel ning sööstsid edasi Porhovi peale. Löögi alla sattusid ka linna ees paiknenud korpuseüksused. Paljud 171. ja 232. polgu ning korpuseüksuste sõdurid jäid nüüd juba kahelt poolt, piki Pihka-Porhovi ja Ostrovi-Porhovi teid rünnanud Saksa üksuste haardesse. Üks 8. tankidiviisi väiksem soomusüksus tungis täiesti omaette 180. diviisi vasakust tiivast mööda, piki Novosokolniki-Porhovi teed üle Dubrovka põhja suunas 22. korpuse süvatagalasse ning jõudis 10. juuli õhtuks iseseisvalt Porhovi alla.

Mõned ümberpiiratud üksused 5. tankipolgu viimaste masinate toetusel üritasid väljamurdmiseks ise rünnakut Porhovi poole läänest ja NKVD üksus toetas neid idast, kuid sakslasi see ei peatanud. 5. tankipolk kaotas seal oma viimased tankid. Linn langes samal, 10. juuli õhtul. Üle Sheloni viinud sild lasti taganejate poolt õhku viimasel minutil üle selle silla itta lipsanu olla mälestuste järgi olnud Anton Laur 171. polgu lipuga. Lahing oli lõppenud.

Lahingu tagajärjed

182. Eesti Laskurdiviis kui väekoondis lakkas 10. juuli vastaste löökide alla eksisteerimast. Pärast lahingut 11. armee juhatusele esitatud ettekandes märgitakse, et 182. diviisi jooksis paanikas laiali. Sisuliselt ühe ööpäevaga olid Ostrovi-Porhovi suunda kaitsnud grupeeringu (algselt ca 15 tuhat meest) hävitatud, laiali pillutatud, isoleeritud või üle Sheloni jõe itta pagenud. Erich von Manstein jätkas kohe oma operatiivülesande täitmist, liikudes edasi Novgorodi peale ning vallutas 13. juulil Soltsõ ja 15. juulil Novgorodi.

Porhovi lahing oli esimene tõeline Teise maailmasõja rindelahing Eesti sõjaajaloos ning jäi selles osalenud eestlaste arvult ülekaalukalt suurimaks kuni Velikije Lukini detsembris 1942. Samuti oli see esimene lahing, kus leidis rakendamist Eesti sõjaväe 20-aastane ülesehitustöö.

Kokkuvõttes võib väita, et lahingu kaotamise peamiseks põhjuseks oli korpuse isikkoosseisu madal kvaliteet ning seda kahes mõttes:

1. pea kõigi lahingukogenematus ja enamuse mitte-eesti sõdurite nõrk väljaõpe
2. suurema osa Eesti sõjaväelaste eitav suhtumine võitlemisse Punaarmee poolel.

Lihtsustatult öeldes, korpuse sõdurid kas ei osanud või ei soovinud uue Vene korra eest sõdida.