Hilovo ja Dno lahing (17. - 18. juuli)

17.-18. juulil toimus Soltsõ pealetungi raames mitu väiksemat, kuid Eesti sõjaajaloos erineval viisil olulist lahingut (Hilovo, Logovino, Dno).

180. diviis saatis Soltsõ pealetungi raames 14.-15. juulil põhja suunas välja kaks kuni pataljonisuurust lahinggruppi suurtükkide ning isegi tankide toetusel. Neis teenis ka palju eestlasi. Nimetatud grupid tegid Saksa tagalas Ostrovi-Porhovi tee piirkonnas küll tüli ja pahandust, kuid lahingu üldisele käigule mõju avaldada ei suutnud. Üks neist gruppidest, 21. polgu tugevdatud 1. pataljon (komandör kapten I. Dubrovski), liikus põhja poole, ületas Saksa süvatagalas Ostrovi-ja Pihkva-Porhovi maanteed ning raudtee ja liikus edasi põhja Hilovo kuurorti juurde. Sakslastele ei jäänud suure kolonni liikumine oma tagalas märkamatuks ning 17. juuli õhtul Hilovosse jõudnud 21. polgu tugevdatud pataljon sattus ettevalmistatud tugevale varitsusele. Ootamatult rünnatud pataljon hävis kuni 18. juuli hommikuni kestnud lahingus täiesti. Üle 250 mehe maeti ühishauda ning paljud võeti vangi. Langenute ja vangistatute seas oli palju eestlasi. Mitmete meeste vaprust ja sõdimisoskust Hilovo lahingus on esile tõstetud. Eduard Muts 21. polgu eelsalgast sai 11 haava, kuid jätkas lahingut. Tankitõrjekahuri sihtur Voldemar Mõõk olla süüdanud Hilovo lahingus kaks tanki. Alla saja mehe jõudis 1. pataljoni staabiülema kapten Elmar Kursi juhtimisel eraldi gruppidena soodes-metsades ekseldes lõpuks tagasi omade juurde.

Korpuse 415. üksiku sidepataljoni (komandör kapten Kirijenko) lahing Dno ees
18. juulil on üldtuntud tänu Arnold Merile, kes sai seal esimese eestlasena NSV Liidu kangelaseks. Saksa 21. jalaväediviis liikus pärast läbimurret Porhovi joonelt kiiresti itta Dno raudteesõlme poole ning vallutas selle 19. juulil. Eelmisel päeval, (18. juulil) jäi löögi alla ka Dno ees Mogilitsõ külast lõunas asunud 22. korpuse staabi komandopunkt, kui sellele sattus peale 80-100 meheline sakslaste eelsalk. Korpuse komandör A. Ksenofontov, korpuse poliitosakonna ülem A. Penza jt lahkusid sealt kohe, võttes julgestuseks kaasa ka osa sideväelasi. Komandopunkti jäid kaitsma korpuse 415. sidepataljoni ja staabi kaitsemeeskonna järelejäänud osad. Jõud olid umbes võrdsed ja sakslased ettevaatlikud ning lahing loid. Kord ägenev, kord sumbuv tulevahetus kestis mitu tundi (terve õhtupooliku) tulemuseta, kuni sakslased taandusid. 415. sidepataljonis ei saanud selles 18. juuli lahingus ühtegi meest surma, küll aga sai kokku 22 sideväelast haavata, enamasti lahingu lõpupoole kergelt 50mm miinipilduja kildudest. Kuid näiteks kapten Georg Loog sai raskelt pihta (kuulihaav kopsus). Üks kogu lahingus langenu, Madseniga nimetu eesti kuulipildur on siiski teada, kuid tema ei teeninud sidepataljonis. Korpuse komandopunkti või täpsemalt selle kohalejäänud osa asukohta kaitsti killustatult erinevate, kuni 200 m lahus ning eri suundades tegutsenud allüksuste poolt. Keskset juhtimist tegelikult ei olnud, eraldi lõikudes korraldasid kaitset erinevad 415. sidepataljoni ohvitserid - major Arnold Isotamm, kaptenid Eduard Alt, A. Ots ja raadioroodu komandör Georg Loog ning ka sama roodu poliitjuhi asetäitja Arnold Meri. Mitmel eestlasel jäi lahingust omamoodi ettekujutus ning eri mälestustes toonitatakse erinevate meeste rolli kaitse juhtimisel. Lähedust ning üksmeelt ei lisanud siin ka sõjajärgsed aastakümned.

Arnold Meri koos väiksema grupi raadioroodu sõduritega paiknes eraldi paremal tiival. Tema autasustamist põhjendati muuhulgas sellega, et ta ilmutas meelekindlust ja julgustas ka kaassõdureid vastu panema ning sai korduvalt haavata, kuid ei lahkunud sellest hoolimata lahingust. Ja veel - Arnold Meri enda tunnistuse järgi tulistasid omad mehed teda lahingus teadlikult seljatagant. Pole alust arvata, nagu erinenuks Arnold Meri kangelaslikkuse määr paljude teiste NSV Liidu kangelaste omast. Eriliseks teeb selle siiski aeg - suvi 1941, mil iga ordeni kaalukus oli palju suurem kui sõja lõpul. Oma osa võis siin etendada püüe luua eeskujuandev näide reetureiks peetud eestlaste seast. Vaid mõni päev varem, 14. juulil, maksis 182. diviisi poliitosakonna ülem komissar Kuno Milbach oma eluga katse eest eestlaste renomeed parandada, kui ta meestega isiklikult rünnakule läks. Kirjeldatud lahingust natuke põhja pool, Dolzhitsõ küla lähedal asunud korpuse staabi teistel osadel nii hästi ei läinud ning Saksa 21. diviisi löögi alla jäid ka mitmed 22. korpuse tagalaüksused. Dno ees 18.-19. juulil toimunu oli üldse võrdlemisi kaootiline ja lisaks kirjeldatud komandopunkti kaitsmisele sattusid sidepataljoni muud osad vastasele ka teistes kohtades, kandes kaotusi valdavalt teadmata kadunuina. Viimaseid oli 74 meest, neist kuni 30 eestlast. 18. juuli Dno ees oli 415. pataljonile sisuliselt ainukeseks päris lahingupäevaks 1941. aasta suvel. Kuid loomulikult polnudki korpuse sidekeskuse asi püssiga eesliinil sõdida.

11. armee kogus end kaotusest kiiresti ning üritas kohe uut pealetungi Soltsõle. Selle 2. operatsiooni üldplaan oli samasugune: löökidega põhjast ja lõunast purustada Novgorodi suunas liikunud Saksa grupeering. Rinne kulges nüüd vähemsoodsalt. Põhja poolt pidi taas löögi andma 16. laskurkorpus, milles oli 20. juuli seisuga 29 619 meest, 143 välisuur-tükki, 104 tankitõrjekahurit, 140 miinipildujat, 24 tanki ja soomusautot. Lõunapoolne grupeering jäi taas tunduvalt nõrgemaks hoolimata kaasatud väekoondiste arvust. Osaliselt leidunud andmete põhjal oli lõunagrupeeringus (180., 182., 183. ja 202. diviis) umbes 20 tuhat meest, kuid ainult 60 välisuurtükki, poolsada tankitõrjekahurit ja kuni sada miinipildujat. Neist ülekaalukalt tugevaim oli hästisäilinud 180. diviis, millesse kuulus vähemalt pool kogu lõunagrupeeringu meestest ja enamik suurtükkidest ning miinipildujatest. 182. diviisi jäänukile jäeti tegutsemislõik läänesuunal raudtee ümbruses.

Pealetung algas ositi 23.-24. juulil. Sedapuhku osutus edukamaks lõunagrupeering. Morino piirkonnast põhja suunas tunginud tugev 180. diviis ja paar juurdeantud väeosa läbisid kiiresti 25 km, kohates vaid vastase kõrvalisi üksusi, kes vastupanu osutada ei suutnud, ning jõudsid väikeste kaotustega juba 24.-25. juulil 20 km laiuselt mitmes kohas Sheloni jõeni. Saksa pool ei olnud eelmisest Soltsõ operatsioonist kuigi palju õppinud. Taas olid parem tiib ja tagala jäetud arvestatava kaitseta ja need said jälle tõsiselt kannatada. 23.-24. juulil võttis 180. diviisi 21. laskurpolk 113 vangi, mis moodustas enamiku kogu 11. armee poolt juulikuus vangivõetud Saksa sõdureist ning oli tähelepanuväärne isegi kogu Saksa-Vene rindel. Pealetungiga lõunast moodustus paari päevaga Novgorodi suunas ründavate Saksa jõudude tagalasse taas ohtlik läbimurre. Kuid vastulöök põhja poolt jäi tulemata. 16. laskurkorpuse edasiliikumine riivistati kohe ja kohati tuli isegi taganeda. Juba 25. juulist asusid sakslased Sheloni jõe basseinis ise vastupealetungile ning lõunast jõe äärde jõudnud Punaarmee osad seoti kurnavate lahingutega. 180. diviis hajutati osaliselt ning paisati Shelonilt taganema.

Samamoodi kui Soltsõ 1. pealetungil, otsustas ka 2. pealetungi saatuse lõpuks Saksa sügav läbimurre piki Porhovi-Staraja Russa raudteed 11. armee lõunagrupi seljataha ning taas kaitses seda suunda õnnetu 182. diviis. Pealetungi alul oli nõrk 182. diviis isegi natuke edasi nihkunud ja Morino jaama tagasi võtnud. 25. juuliks Dno piirkonda saabunud Saksa 30. ja 126. jalaväediviis asusid veel sama päeva õhtul ida suunas pealetungile. Murdnud raudtee ümbruses kaevunud 182. diviisi kaitse hoobilt läbi, liikusid Saksa üksused jälle nagu 1. operatsiooniski kiiresti Punaarmee lõunagrupeeringu selja taha, pöörasid kirdesse ja põhja ning andsid selja tagant täiendava hoobi niigi löödud 180. diviisile, mida parasjagu kokku koguti. Diviisi pääsenud sõdurid põgenesid itta Psizha jõele. 180. diviisis Soltsõ 2. pealetungi eel (20. juulil) rivis seisnud 10 631 mehest oli 30. juulil alles 6226. Diviis kaotas selles operatsioonis 3300 meest, neist 2400 langenute ja vangistatutena ning ligemale 900 haavatutena. Valdav osa kaotustest langes kahele ööpäevale 26. juuli õhtust kuni 28. juulini. Need päevad olid 180. diviisile sama rängad kui Porhovi lahing 182. diviisile. 180. diviisi laskurpolkudesse jäi igaühte ainult 100 kuni 200 eesliini võitlejat. Juuli lõpu raske lüüasaamisega muutus 180. diviis sarnaselt 182. diviisile sisuliselt purustatute kategooriasse kuuluvaks üksuseks. Morinost jälle ida poole taganenud 182. diviisi kaotused Soltsõ 2. operatsioonis jäid mõõdukaks. Surmal polnud sealt enam suurt midagi võtta. 30. juulil tõmmati 180. ja 182. diviis tagalasse varukaitseliinile ning asuti neid uuesti komplekteerima. Eeskätt 22. korpuse üksuste vastu tegutsenud Saksa 21. jalaväediviisi kaotused 15. kuni 27. juulini olla olnud 869 meest, neist 166 langenuna. Võrreldes Soltsõ 1. pealetungiga jäi 2. pealetung märksa vähem edukaks, kuid taas pidurdati Saksa pealetungi tempot Novgorodi suunal. Kokkuvõttes said nende tõttu kaotatud aeg ning jõud
E. v. Man-steini Leningradi-eesmärgile saatuslikuks.

Juuli lõpu taganemise järel jäi rinne peatuma Perehhoda jõele Ilmeni järve lõunakaldal. 11. armee oli sellega kaheks osaks lõigatud. 16. laskurkorpus sõdis Ilmeni lääneküljel Novgorodi ees, armee ülejäänud osa, sh. 22. korpus, paiknes aga eraldi järve lõunakaldal. Uuest olukorrast tulenenult jagati 11. armee kaheks. Tähtsamat, Novgorodi-Leningradi suuna kaitsnud üksused eraldati 48. armeeks. 11. armeele jäeti väljakurnatud diviisid Ilmenist lõunas. 22. korpus (183. läti diviisi arvestamata) kaotas juulilahingutes 3 nädalaga 14600 meest, neist 11500 langenute või vangidena, üle 2400 haavatute ja haigetena ning mitmeid sadu mehi muudel põhjustel (näiteks 182. diviisis 579 meest), samuti suurema osa kuulipildujatest ja suurtükkidest. Eesti sõjaväelaste arv korpuses oli juulikuu jooksul järsult kahanenud. Soltsõ operatsioonides langes neid taas suurel hulgal vangi. Juuli lõpus võis korpuses teenida veel 1500... 1800 eestlase ringis. Enamus istus juba sõjavangis.