7. Eesti Laskurdiviis

7. Eesti laskurdiviis (vene 7-ая Эстонская стрелковая дивизия), oli Teise maailmasõja ajal Punaarmee koosseisus olnud 8. Eesti Laskurkorpuse allüksus.

18. detsembril 1941 tuli Uurali Sõjaväeringkonnale NSVL-i Riiklikust Kaitsekomiteest (GKO) käsk alustada 25. detsembril 1941 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimist isikkoosseisuga 11 618 inimest. Seda võib lugeda ka nn Rahvuskorpuse uuestisünni päevaks. 19. detsembril saatis NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat EK(b)P Keskkomiteele ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogule direktiivi, milles anti korraldus 7. Eesti laskurdiviisi formeerimiseks. Diviisi formeerimise täpse asukoha määramine jäeti Uurali Sõjaväeringkonna juhtkonna otsustada.

25. septembril 1942 moodustati sellest 8. Eesti Laskurkorpus. Korpus saadeti laiali 28. juunil 1945. Aktiivselt tegutses korpus mille osa oli 7. Eesti Laskurdiviis 7. novembrist 1942 kuni 9. maini 1945.

22. oktoobril 1944 – omistati diviisile Tallinna nimetus.

16. detsembril 1944 – autasutati diviisi Punalipu ordeniga.

28. juunil 1945 nimetati diviis ümber 118. Punalipuliseks Tallinna Kaardiväelaskurdiviisiks (118-я гвардейская Эстонская стрелковая Таллиннская Краснознаменная дивизия).

Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) - kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942. aastal määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks Sverdlovski oblasti. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, EK(b)P Keskkomitee, Rahvakomissaride Nõukogu ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.

Eraldati mehed kellel oli "kahtlane" minevik. Alanud formeerimise ja kahtlase elemendi välja selgitamine, mis kestis kuni veebruari kuuni, kokku saadi nimekirjadesse ligikaudu 30000 meest. Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi suure Sotsialistlike Riikide Liidu esindajaid. Eelkõike poliit ja teistel juhtivatel kohtadel, hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi ideoloogia järgimist.

1942. aasta 13. aprilli seisuga olid komisjonid välja selgitanud 29 414 Eesti NSV (tegelikult Eesti Vabariigi) kodanikku, neist valiti formeeritavate väeosade tarbeks välja 25 889 isikut. Diviisidesse ja tagavarapolku saadeti 24 989 meest, kelledest 11 022 saabus kohale ja võeti arvele 7. laskurdiviisis, 7 615 meest saadeti 249. laskurdiviisi ja 6 352 meest 1. eesti tagavarapolku. Valdav enamus nendest meestest saabus väeosadesse tööpataljonidest (töölaagritest). Näiteks 7. eesti laskurdiviisis 1. aprillil 1942 olnud sõjaväelastest moodustasid tööpataljonidest saabunud ligikaudu 74 protsenti.

Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu korraldusega määrati 7. eesti laskurdiviisi formeerimise asukohaks Sverdlovski oblast. Otsekohe, pärast loa saamist eesti rahvuslike väeosade moodustamiseks, sõitsid diviisi formeerimise asukohta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esindajatena Arnold Veimer ja Arnold Kress. Koos Uurali Sõjaväeringkonna esindajatega hakati tegema eeltööd mobiliseeritute vastuvõtmiseks. Väekoondise formeerimist juhtisid diviisikomandöriks määratud alampolkovnik Karl Kanger, komissar August Sipsakas (tema lahkumise järel August Pusta), staabiülem major August Feldman jt.

Õppused algasid veebruari keskel ja juba kuu aja pärast 14. märts 1942 andsid 7. Eesti Laskurdiviisi võitlejad piduliku vande teenida truult Suurt Isamaad ja Seltsimees Stalinit kogu oma mõistuse ja jõuga ning vajadusel olema valmis andma oma elu nende eest. 9. oktoobril 1942 sai diviis lahingulipu.

10. veebruar 1942 anti luba ka teise diviisi formeerimiseks , mis sai nimeks 249. Eesti Laskurdiviis ning samal kuul ka anti käsk kolmanda diviisi asutamiseks, selleks sai 1. Üksik Eesti Tagavara Laskurpolk.

Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust, üksus sai hindeks mitterahuldav, eelkõike olid vajaka jäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.

Need kolm väeosa olidki eelduseks Punaarmee Eesti rahvuskorpuse asutamiseks. 1942 aasta septembri lõpus loodigi 8. Eesti Laskurkorpus.

1942. aasta lõpus oli 7. eesti laskurdiviisis 10.052 sõdurit ja ohvitseri.

7. Eesti Laskurdiviisi koosseis

7. Laskurdiviisi staap
27. Laskurpolk
300. Laskurpolk
354. Laskurpolk
23. Suurtükiväepolk
531. Suurtükibrigaad (moodustati polgust 1945. aasta algul)
312. Üksik kuulipildujapataljon
283. Üksik tankitõrjedivisjon
184. Üksik miinipildujadivisjon
36. Sapööripataljon
366. Üksik siderood (alates 26.12.1944)
118. Üksik sidepataljon
86. Meditsiini-sanitaarpataljon
70. Üksik keemiakaitserood
482. Üksik luurerood
39. Autotranspordirood
326. Välileivatehas
966. Divisjoni veterinaarlaatsaret
Üksik õpperood
1295. Riigipanga väliskassa
1610. Riigipanga väliskassa
Välipostijaam Nr. 806 (kuni 1942. aastani)
Välipostijaam Nr. 1816

7. Eesti Laskurdiviisi komandörid

August Vassil
Karl Allikas