Lahingud Eesti saartel 1944

Peale Tallinna vallutamist suunati korpus lahingusse Saaremaa eest. Korpus osales Muhu dessandis. Punaarmee mitmekordse jõudude ülekaalu tõttu löödi peagi sakslaste kaitse segi ja nad taandusid üle Väikese Väina tammi, mille nad enda järel õhkisid. Mõne päeva pärast osales korpus dessandis Saaremaale. Maabumine oli raskem, kui eelmises dessandis, kuid korpuse kaotused jäid siiski väikeseks. Sakslased alustasid väikseid taandumislahinguid pidades üksusi Sõrve säärele tõmbama. Salme piirkonnas olid neil osaliselt ette valmistatud kaitsepositsioonid.

Laskurkorpus liikus suuremaid lahinguid pidamata edasi, vallutati Kuressaare, mida kaitses vaid väiksem julgestussalk. Kiirelt andis 249. Eesti Laskurdiviisi ülem käsu moodustada motoriseeritud eelsalk, mis koosnes 14-20 tankist, märkimisväärsest osast kahuritest ning jalaväest (370 meest), kelle ülesandeks oli välja murda Sõrve poolsaare algusesse. Tehumardi juures põrkusid nad sakslaste positsioonidele. Puuduliku luureinfo põhjal polnud üksusel aimugi, et nende poole liigub 2 pataljoni Saksa-Eesti segaüksusi, kes olid oma väeosadest maha jäänud. Enne Saksa üksuste kohalejõudmist saabus korpusele appi vene üksus, mis jäi eelsalga selja taha. Punased ootasid Kuressaarest veel paari üksust. Enne jõudis nendeni pataljoni suurune vaenlaste üksus, teine liikus mööda mere äärt. Pidades seda Kuressaarest saabuvateks vene väeosaks, lasi korpus vastasel vabalt edasi liikuda. Kui Saksa üksus oli juba täielikult punastega ümbritsetud, avati selle pihta tuli kõigist kaasasolevatest torudest ja punased löödi puruks. Seejärel liikusid võitjad edasi kuni eelsalgani, mis algul on ka segaduses, kas tegemist on omade või vaenlastega ja enne kui nad arugi said oli juba vihane lahing alanud. Tehumardi lahing oligi oma hoo sisse saanud, lisaks käsituli-relvadele, soomukitele, kahuritele läksid käiku ka täägid ja sapöörilabidad, lahing paisus üle peamiselt käsivõitluseks, sest mõlemad pooled kartsid üldises segaduses omasid tabada, paljudele jäi see lahingutanner viimaseks puhkepaigaks siinses elus. Osadel Eesti-Saksa ühisüksuse meestel õnnestus ka omade juurde välja murda, pilt mis järgmisel päeval lahingupaigas avanes, oli vägagi kohutav: terve karjamaa oli moondunud laipu täis. Hinnanguliselt jättis oma elu sinna 750 meest.

Järgnevatel päevadel üritasid korpuse mehed veel Saksa peakaitseliini läbi murda, kuid tulutult, siis tekkis punaste väejuhatusel idee proovida dessanti vastase tagalasse. Peagi sai korpuse 300. Laskurpolk käsu ette valmistada Vintri dessant. Dessant algas juba suurte raskustega, lisaks kadus üllatusmoment, Saksa kuulipildujate tules paisatakse mehed 400m kaugusel rannast vette, kus oli kohati vesi üle pea. Dessant luhtub täielikult, pooled mehed hukkuvad juba ennem kaldale jõudmist, hiljem said sakslased merest kätte 450 mehest 250 vangidena ja 200 laipa.

Jätkusid veel mõningad ponnistatud rünnakud Eesti Laskurkorpuse poolt aga edu nendega ei saavutatud. Siis aga tõid venelased juurde aga uusi väeosasid ja sakslased olid sunnitud suure surve tõttu aina Sõrve sääre tipu poole liikuma. Kuna olukord oli juba kriitiliseks muutunud, Sakslased oli verest tühjaks jooksnud, kuid venelastel olid varud ammendamatud, otsustas kindralleitnant Schirmer, ootamata Adolf Hitleri korraldust, 23.november 1944 Sõrve sääre maha jätta ja nüüd siis algas ametlik okupatsioon kogu Eestis.