Vene Türgi sõja ajal 1877 – 1878 olid Vene väed suures osas relvastatud ühelasuliste vintpüssidega, millele türklastel oli vastu panna Winchster tüüpi mitmelasulised. See asjaolu põhjustas Vene vägedele väga suuri kaotusi ja loodi erikomisjon, mille ülesandeks oli uue mitmelasulise vintpüssi loomine. Vene Tsaariarmee kapten Sergei Ivanovich Mosin esitles 1889. aastal oma 7,62 mm relva ning ühtlasi samaaegselt demonstreeris oma varianti ka Belgia relvainsener Leon Nagant. Kõik püsse testinud üksused eelistasid Nagant’i loodud relva ja 1891. aastal hääletas komisjon 14 häälega 10 vastu belglase vintpüssi poolt. Peale seda võtsid sõna mõned mõjukad ohvitserid, kes avaldasid arvamust, et peaks eelistama ikka kodumaa toodangut ning selle tulemusena jõuti kompromissile, et uus vintpüss saab olema Mosin’i oma aga Nagant’i loodud lukumehhanismiga.
1892. aastal alustati masstoodangut Tula Arsenal, Izhevsk Arsenal ja Sestroryetsk Arsenal tehastes. Kuna Venemaa relvatehaste toodangumaht oli piiratud siis esitati Prantsusmaale tellimus 500 000 vintpüssi tootmiseks.

1924. aastal loodi komitee, mille ülesandeks oli relva modifitseerimine ning selle tulemusena loodi m1891/30, mille disain võeti ratsaväe karabinilt.

Kogu 2. Maailmasõja aja oli m1891/30 Punaarmees standard vintpüssiks.
Sõja lõpuks oli kokku toodetud üle 17 miljoni m1891/30 relva.